Pasakas.net

Pasakas

Igauņu valodā

Aizviņzemes karalis (Tagutsemaa kuningas)

Teicējs: Imbi Strenga

Samazināt teksta izmēru Palielināt teksta izmēru

Kord tegi meite maa kuningas suure pidu, kuhu ta kõige ülemast kuni kõige alama sandini rohkesti võõraid kokku kutsus. Üks santidest leidis kuninga pidu peale minnes tee pealt imeilusa linnu. Ta viis selle kuningale kingituseks, kes selle üle nii rõõmustas, et kohe vaese sandi suure au sisse tõstis.

Kuningas lasi linnu tarvis puuri teha ja riputas selle oma söögituppa lae alla. Kui kuningas kord jälle lõunat sööma istus, tuli puurist tore mees välja - lind oli ennast inimeseks muutnud. Kuningas kohkus ära.

"Linnu olen mina puuri sisse pannud, aga nüüd," rääkis kuningas, "ilmub sealt koguni inimene välja."
"Ära karda mind - ma olen Tagutsemaa kuningas," rääkis ootamata võõras. "Olen sinust palju kuulnud, tulin sind ise kord vaatama."

Varsti said nad sõbraks: meite maa kuningas näitas võõra kuningale oma kohtasid ja linnasid. Viimati palus Tagutsemaa kuningas meite maa kuningast ka oma kuningriiki vaatama tulla, mida ka viimane võttis nõuks teha. Tee peal muutis Tagutsemaa kuningas ennast linnuks ja käskis meite kuingast saba peale istuda, mida ta ka tegi. Tagutsemaa kuningas näitas meite kuningale palju võõraid riikisid. Esimene kuningriik oli Editsemaa, teine - Keskpaigamaa ja kõige viimane Tagutsemaa, kust ka võõras kuningas pärit oli.

Kui meite maa kuningas oli juba mõne aja võõras riigis ära elanud ning selle igatipidi läbi käinud, võttis [ta] nõuks jälle kodu tulla. Enne äraminekut kinkis Tagutsemaa kuningas talle ühe karbikese mälestuseks, kusjuures ta ütles:

"Enne ei tohi sa karbikest lahti teha kui kodu. Mine lageda suure söödi platsi peale, roni suure kivi otsa, ja seal võid üksi karbikese lahti teha."

Kui nad üksteist olid jumalaga jätnud, tuli meite kuningas teele. Tee oli pikk ja igav; tal oli suur himu karbikest lahti teha, mida viimati ka tegi. Karbikesest kukkus väike linnake välja, mis kohe ennast lõpmata suureks ja toredaks linnaks ümber muutis, mille keskel kuningas ennast leidis. Kuningas käis linnas ringi: igal pool kõike küll, aga kuskil ei inimesehinge. Kõike linna ilu nähes kraapis kuningas kõrva tagant ning kahetses, et nimelt siin karbi lahti tegi ja nii kingitusest - linnast - ilma jäi.

"No pole viga, sellegipärast on ta minu, võin teda igal ajal vaatama tulla," mõtles ta ja tahtis linnast välja kodu minna, aga võta näpust! Teed linnast välja ei ole. Küll käis mehikene linnas ümber, aga välja ei saa. Nii uitas ta linnas pool aastat ümber.

Ühel päeval, kui jälle päike oli alla veeremas, oli meite maa kuningas väga kurb ja mõtles iseeneses: "Kui väga rõõmus ma oleks, kui veel enne surma elusat inimest näha saaks."

Korraga nägi ta eemalt vana halli mehikest oma poole tulevat.

"Miks oled sa nii kurb?" küsis vanakene kuninga käest.

"Ma olen eksinud ja ei saa enam linnast välja," vastas kuningas ja rääkis talle kõik oma saatuse kuni siia ajani ära.

"Mina võin sind linnast välja viia," vastas vanakene. "Aga mis sa mulle vaevapalgaks annad?"

"Kõik, mis sa ise soovid," vastas kuningas.

"Ei muud suuremat ühtigi, kui luba mulle oma esimene poeg."

Et kuningal küll raske lubamist täita oli, ei tahtnud sõna tagasi võtta, sest ta oli ju kõik lubanud, mis vanakene iial tahab. Ta tõotas vanakese soovi täita.

Vanakene viis kuninga kättpidi linna äärde välja ja ütles: "Linn tillukene, koda, kõigu!"

Linn läks kohe väikseks ja mahtus endisse karbikesesse tagasi.

Kuningas läks kohe teele ning jõudis õnnelikult kodu, kus ta kohe söödi platsi peale läks ja linna karbist välja laskis. Kodu abika[asa]le rääkis ta oma äparduse ära ja ütles, et ta on ärapäästmise eest oma esimese poja vanamehele lubanud, kes teda linnast välja juhtinud. Niipea kui kuningas oli oma jutu lõpetanud, oli ka kohe vanamees seal poja järel. Kuningas pidas sõna: andis poja vanakesele.

"Kolm ristiinimese last on mul juba," ütles vanakene jumalaga jättes. "Neljanda sain veel, nüüd võin maja ehitada, panen igaühe neist maja nuka alla." Vanakene viis oma saagi kodu - põrgu -, sest ta oli kurat.

Teisel päeval andis vanakene oma kasupojale järgmise töö. "Sa pead," rääkis ta, "kesa ümber kündma, vilja peale külima, homseks üles kasvatama, ära lõikama, peksma, veskel käima ja hommikuks sellest viljast küpsetud leiva lauale tooma. Kui mitte - siis peab su pea paku peal langema."
Kuningapoeg oli väga kurb. Mis nüüd teha, kust abi saada?

Üks ristiinimese tütar, kes ka juba kaua aega kuradi juures vangis oli, nägi ta kurba olekut, ja kui ta kuningapoja rasket olekut kuulis, ütles ta: "Ära kurvasta, ma tahan sulle abi anda. Säh, siin on väike vile." Ta andis kuningapojale väikse hõbevile piuse1. "Mine põllu peale," rääkis ta edasi, "vilista selle vilega kolm korda, siis tuleb sulle lõpmata palju abilisi: kündjaid, külvajaid, lõikajaid, viljapeksjaid ja jahvatajaid."

Kuningapoeg läks põllu peale ja tegi nii, kuidas teda ristiinimese tütar oli õpetanud. Kolme tunni pärast oli ka kõik valmis.

Hommikul viis kuningapoeg leiva vana kätte, kes väga rõõmus pealtnäha oli.

"Vaata, poeg, see on üks mehine töö, mis sa oled ära teinud. Nüüd puhka päev, siis saad uue töö," rääkis vanapagan.

Päeva pärast sai kuningapoeg järgmise töö: ta pidi ühe ööga üle Peipsi järve silla ehitama, millest vana sarviline hommiku kuuehobusetõllaga lubas üle sõita.

Jälle oli kuningapoeg mures, ilma abita; ta läks viimati ristiinimese tütre käest abi paluma. Ristiinimese tütar käskis teda järve ääre minna, hõbevilega vilistada, siis on tegijaid küllalt.

Varsti oli ka kuningapoeg järve kaldal, vilistas hõbevilet, et mets vastu kajas. Kohe rändas igalt poolt parvede kaupa töötegijaid kokku, kes kolme tunniga silla valmis tegid.

Kuningapoeg tuli kodu ja rääkis ristiinimese tütrele, et sild valmis on. "Mine ruttu tagasi," rääkis ta. "Silla peal hüppab praegu üks vanamoor. Võta tal kõrist kinni ja viruta ta järve. Kui sa seda ei tee, siis langeb sild hommiku enne sarviku ülesõitmist sisse."

Kuningapoeg tõttas kohe tagasi ning leidis, et silla peal keegi vanaeit trallitades ühe jala pealt teise peale hüppab. Ta võttis tal tutist kinni, virutas järve ning ise läks kodu.

Teisel hommikul sõitis ka vanasarvik kuuehobusetõllaga üle silla ja leidis silla väga heas korras.
Õhtu kutsus kurat kuningapoja oma juure ja ütles: "Töö on hea! Ma tahan sulle veel kolmandama töö anda, kui sa selle täide saadad, siis pead sa minu väimeheks saama. Mine homme hommiku minu hobuste talli, too sealt must täkk välja, istu selga ja sõida temaga nii kaua, kui ta on ära väsinud. Too ta siis kodu ning ise tule minu juure. Ma tahan sind oma väimeheks teha, kui sa kõik oled nii teinud, kuida ma sulle rääkisin."

Kuningapoeg läks nukra meelega kuradi juurest ära; ta teadis, et must täkk keegi muu ei ole kui vanasarvik ise. Kui siiamaale ristiinimese tütar oli [nõu] annud, siis pidi ta teda ka nüüd viimasest hädast päästma.

"Nüüd hõbevile enam ei aita," rääkis ristiinimese tütar, "mine sepa juure, telli omale raudvöö, seitse paari haamreid, seitse paari rauast vitsakimpusid ja ühed raudvaljad. Pane vöö vööle, püsta2 haamred ja vitsakimbud vöö vahele. Kui hommiku oled hobuse selga hüpanud, siis tao haamretega täkule pähe ja vitsakimpudega tagumise otsa pihta; kui vitsakimbud ja haamred ära lõpevad, siis on ka täkk väsinud."

Hommiku tõi kuningapoeg täku tallist välja. Täkk karjus ja lõhkus kui metsaline. Suure vaeva järele sai kuningapoeg viimati selga. Täkk lendas kui tuul läbi kõigest, mis aga tee peal ette tuli, kuningapoeg istus selgas ja tagus vahepidamata haamretega pähe ja vitsakimpudega selga. Ilmarvamata palju maad olid nad juba läbi sõitnud, kui viimati täkk maha langes. Seal olid ka kuningapojal haamred otsas, aga vitsakimpudest oli veel üks konts järel, selle kontsuga püstis ta täku pahema silma välja ja ise tuli kodu.

Teisel hommikul tuli vanasarvik kurval näol ja kinniseotud pahema silmaga toast välja.

"Mu poeg," rääkis vanapagan, "töö oled sa ausasti ära teinud, nüüd pead sa minu väimeheks saama. Homme valitse3 omale pruut välja minu kolme tütre seast."

Kuningapoeg ei tahtnud vanapagana tütreid saada, ta armastas ristiinimese tütart. Ta läks viimase juure nõu küsima.

"Homme muudab vanapagan meid ühesugusteks tuideks. Ta kässib sind kolm korda ümber tuide käia ja peale selle [---] ühte välja valitseda. Mina hoian oma pahema tiiva otsa natukene sorakil; oled sa ümber ära käinud kolm korda, siis näita minu peale."

Kosimise päeval muutis kurat oma kaks tütart ja ristiinimese tütre tuideks.

"Käi kolm korda ümber tuide, siis valitse omale üks välja," ütles vanapagan kuningapojale, ise natukene maad tuidest eemale minnes. Kuningapoeg käis kolm korda ümber tuide ja nägi varsti, et ühel nende seast tiiv sorakil oli, kelle peale näidates ta ütles: "See on minu!"

"Ei, poeg," pajatas vanapagan, "sedasi asi ei lähe, kolm korda pead sa kosima."

Teisel päeval muutis kurat neiud hobusteks. Enne seda oli ristiinimese tütar ütelnud, et see hobune, kel hall karv sabas on, see on tema. Kuningapoeg käis juba kaks korda hobuste ümber, halli karva ei paistnud silma. Kolmandama korra aeg ometi silmas ta halli karva, ta oli rõõmus ja näitas selle hobuse peale:

"See on minu!" ütles ta.

Saadan sülitas.

"Homme on viimne valimine, kelle peale sa homme näitad, see on sinu," siunas saadan, läks toast välja, ust oma taga kinni lüües, et põrgu seinad vabisesid.

Kolmandamal päeval muutis ta nad ilusateks neidudeks, kes üleni musta looriga kaetud olid.

Ristiinimese tütar oli enne kuningapojale ütelnud, et kellel loor suu juures vähe liigub, see on tema. Kuningapojal oli väga raske ristiinimese tütart ära tunda. Viimati nägi ta ühel loori vähe liikuma, kelle peale ta ka näitas. Vanapagan vihastas ennast nii, et läks näost kui paja põhi siniseks, ning seitse päeva oli ta haige. Ta lootis, et kuningapoeg mõne tema tütardest ära võtab. Tema käskis pulmad ära pidada, aga ise ei tõstnud ta jalgagi mitmel päeval nende juure. Noorpaar võttis nõuks seda aega oma kasuks pruuki - kodu põgeneda. Varsti olid nad teel. Kolmandamal päeval ütles noor abikaasa mehele: "Meid aetakse taga. Mina olen kari, ole sina karjane, kui keski küsib sinu käest, kas sa oled meest ja naist mööda näinud minema, siis vasta: "Mina olen seitse aastat karjas käinud ja pole kedagi mööda näinud minevat.""

Oli mees ennast karjaseks ja abikaasa karjaks ümber muutnud, seal tulid kohe vanapagana pojad ja küsisid: "Kas sa oled meest ja naist näind mööda minevat?"

"Mina olen seitse aastat karjas käinud ja pole kedagi mööda näinud minevat."

Vanapagana pojad läksid kodu tagasi, aga kuningapoeg oma noore abikaasaga tõttasid kiiresti edasi.
"Kus kuningapoeg oma abikaasaga on? Miks teie neid ligi ei toonud?" müristas vanapagan täis viha.
"Meie pole kedagi näinud peale karja ja karjase ühes kohtas tee ääres," vastasid pojad.

"Oinad! Seesama karjane ja kari oligi kuningapoeg oma abikaasaga. Minge võtke nad silmapilk kinni," käskis vanapagan.

Kui kuningapoeg oli juba hea tüki maad oma abikaasaga ära käinud, seal ütles korraga viimane: "Meid aetakse taga. Ole sina õpetaja, mina olen kirik. Kui keegi küsib, kas sina oled näinud meest ja naist mööda minevat, siis vasta: "Mina olen juba seitse aastat õpetaja olnud ega pole kedagi näinud mööda minevat."

Oli kuningapoeg ennast õpetajaks ja abikaasa kirikuks ümber muutnud, tulid ka kohe vanapagana pojad õpetaja juure ning küsisid: "Kas sa oled meest ja naist näinud mööda minevat?"

"Mina olen juba seitse aastat õpetaja ega pole kedagi näinud mööda minevat."

Pahareti pojad pöörsid ümber - põrgu, aga noorpaar tõttas kiiresti kodu poole.

"Noh, kus on kuningapoeg?" kärgatas kurat.

"Meie pole teda näinud, üksi õpetaja oli ühes kohtas kirikus," vastasid pojad.

"Oh teie lontrused, mis vahtisite teie veel, kui kirikuõpetajat nägite - tema oligi kuningapoeg, aga kirik tema naine. Raipekaelad! Tulge, lähme võtame nad kinni."

Mõne aja pärast ütles kuningapoja abikaasa: "Meid aetakse taga, nimelt vanasarvik ise oma poegadega. Ole sina part, aga mina järv. Kui keegi küsib, kas sa oled meest ja naist näinud mööda minevat, vasta: "Mina olen seitse aastat järves ojunud ning pole kedagi näinud mööda minevat"."

Oli kuningapoeg ennast pardiks ja tema abikaasa järveks ümber muutnud, seal tuli vanapagan ise ja küsis: "Kas sa oled meest ja naist näinud mööda minevat?"

"Mina olen seitse aastat järves ojunud ning pole kedagi näinud mööda minevat," vastas part.

"Ahaa, sina oledki seesama kuningapoeg, ma tahan sind järvega oma sisse neelata," vastas vanapagan ning hakkas järve tühjaks jooma. Oli mehikene juba hea hulga vett oma sisse neelanud, nägi ta korraga, et vesi tagant välja jälle järve tagasi jookseb. Sarvik nägi, et vaev ilmaasjata, seal käskis ta poegi hea jämeda tammepaku tuua ja omale taha otsa punniks ette lüüa. Pojad täitsid vana käsku: virutasid tugeva paku punniks. Vanapagan hakkas uuesti suure hoolega vett oma sisse lakkuma, järv oli peaaegu üsna tühi, kui korraga sarviktaat suure paukumisega lõhki läks.

Sellest ajast saadik enam kuradit ei ole, aga tema pojad on veel jäänud ilma eksitajateks.

Kuningapoeg sai oma abikaasaga õnnelikult peale sarviku lõhkemist kodu, oma vanemate juure. Isa oli tal juba vana, ta võttis valitsuse oma kätte ja elab võib-olla tänapäevani, kui ta mitte ära ei ole surnud. Kes ei usu, mingu vaadaku!

  1. a
  2. b
  3. c
  4. d
  5. e
  6. f
  7. g
  8. h
  9. i
  10. j
  11. k
  12. l
  13. m
  14. n
  15. o
  16. p
  17. r
  18. s
  19. t
  20. u
  21. v
  22. z
  23. visas
 

Izmantošana nekomerciāliem mērķiem. Atsauce uz biedrību Ideju Forums obligāta.
e-pasts pasakas@pasakas.net 

Informācija grāmatu autoriem un tulkiem Mūsu draugi
Autortiesības © 2007 Biedrība Ideju Forums. Visas tiesības aizsargātas. Cube Systems – web dizains un izstrāde
  • Pasaku jaunumi
  • Pievienot Google