Pasakas.net

Pasakas

Igauņu valodā

Laimīga cilvēka krekls (Õnneliku inimese särk)

Teicējs: Imbi Strenga

Samazināt teksta izmēru Palielināt teksta izmēru

Ukskord jäi üks uhke kuningas raskesti haigeks. Kuningas, kellele suremine täitsa vastumeelt asi oli, tahtis hea mee lega veel mõned aastad elada. Seepärast saatis ta teenrid välja ning käskis igalt poolt arstid ja targad kokku kutsuda, kes ta terveks võiksid ravida. Koguneski kaunis hulk tarku mehi kokku, räägiti ühte ja teist, prooviti kõik kunsttükid ära - ei midagi. Haigus läks ikka rängemaks ning meeste nõu jäi ahtamaks.

Viimaks tuli kes teab kust maailma otsast üks hirmus tark ja kuulus arst, võibolla Soome tuuletark ise, kes oma ametit põhjani mõistis. Tark läks kuninga juurde, uuris ta haiguse hoolega läbi ja ütles siis: Jah, aulik kuningas, teie haigus on küll surmahaigus. Aga siiski võite jälle terveks saada, kui te sellise inimese särgi selga panete, kellele üks täiesti õnnelik ja mureta elu on antud ning kes oma seisusega igatpidi rahul on. Muidu on mu nõu otsas!"

Haigel kuningal oli hea meel, et veel elulootust on; ta saatis teenrid välja ja käskis enesele niisuguse särgi muretseda.

Mehed kõndisid ühest mäest üles, teisest jälle alla, ikka edasi, ühelt maalt teisele. Uurisid ja küsisid kõik linnad ja mõisad, talud ja saunad läbi, ei saanud ega saanud ühtki niisugust inimest kätte, kelle särk oleks kõlvanud kuningale viia. Otsijad olid suures hädas. Särki ei leia, kuningas peab surema.

Olid mehed end oma reisimise ja otsimisega juba tükk aega väsitanud, juhtusid nad kord ühe nurme peale, kus lambakarjane rõõmsasti torupilli puhus. Mehel oli lambanahkne kasukas seljas, torupill kaenla all ja viisteist-kakskümmend lammast tema ümber söömas ning lusti pidamas. Pea jõudsid kuningamehed karja juurde ning hakkasid karjasega juttu ajama.

„Vaata imet," ütlesid kuninga teenrid, „mis head sul on juhtunud, et sul nii rõõmus meel on?"

„Ah-ah-haa!" naeris karjane. „Miks ma ei peaks rõõmustama - keha terve, süda kerge, lahke ja lõbus elamine on mul käes, need lambad on kõik minu omad, nemad toidavad ja katavad mind. Mis viga peaks mul veel olema?"

„Või nõnda," vastasid kuningamehed. „Kas sa tahad meiega kuninga juurde tulla? Küll tema juures saaksid sa head elu näha."

„Kas sa imet kuule!" hüüdis karjane. „Või kuninga juurde! Mis mul tema juurde otsida? Ma olen oma seisusega igatpidi rahul, ei ole mul tarvis teie heldet pakkumist."

„Ahhaa, niisugust meest me just otsime!" mõtlesid kuningamehed.

Nad rääkisid karjasele oma kuninga haigusest ning laususid: „Nii-viisi seisavad asjad. Sa anna meile oma särk laenuks, küll kuningas sulle ausasti tasub."

Karjane jäi kuulama. „M°hed," ütles ta, „hea meelega laenaksin ma kuningale kas või pool tosinat särki, kui sellest temale abi võiks olla. Aga vaadake ise, kulla inimesed!" Karjane tegi kasuka eest lahti, ja sina heldene aeg! Mehel ei olnud särki olemaski. Mis nüüd teha?

Mehed läksid kuninga juurde tagasi, rääkisid talle juhtunud loo ja kuningas suri seda kuuldes kohe ära.

  1. a
  2. b
  3. c
  4. d
  5. e
  6. f
  7. g
  8. h
  9. i
  10. j
  11. k
  12. l
  13. m
  14. n
  15. o
  16. p
  17. r
  18. s
  19. t
  20. u
  21. v
  22. z
  23. visas
 

Izmantošana nekomerciāliem mērķiem. Atsauce uz biedrību Ideju Forums obligāta.
e-pasts pasakas@pasakas.net 

Informācija grāmatu autoriem un tulkiem Mūsu draugi
Autortiesības © 2007 Biedrība Ideju Forums. Visas tiesības aizsargātas. Cube Systems – web dizains un izstrāde
  • Pasaku jaunumi
  • Pievienot Google