Pasakas.net

Pasakas

Igauņu valodā

Nāve druvnesī (Surm lähkris)

Teicējs: Imbi Strenga

Samazināt teksta izmēru Palielināt teksta izmēru

Vanal hallil ajal oli siin Venevere vallas üks taluperemees. See ei maksnud oma sulastele ilmaski palka, selle asemel  andis tee peale leiva ja joogilähkri kaasa, kui sulane aasta lõpul uude kohta läks.

Kord oli jälle üks sulane selle peremehe juures tööl. Ta oli juba seitse aastat teeninud, aga polnud veel kordagi palka saanud. Viimaks ütles ta, et läheb mujale teenistust vaatama. Peremees käskis perenaist lamba keeta ja seitsme päeva jaoks sulasele leiba kaasa panna. Ise valas suure lähkri õlut täis.

Sulane võttis oma seitsme aasta teenistuse Õlale ja läks teele, uut kohta otsima.

Õhtuks jõudis ta ühe metsa veerde. Seal istus ta künka otsa maha. Võttis leivakoti lahti, et õhtust süüa, ja hüüdis: „Tulge siia, kellel kõht tühi on, aidake mul seitsme aasta teenistus ära süüa!"

Kohe ilmus sinna üks vana hall mehike.

Sulane küsis: „Kes sa oled!"

Mehike seletas, et tema on aitüma Vanapoiss.

Sellele aga ei andnud sulane mitte suutäitki, ütles: „Sind ma ei tunne, sinust ma kuulnud ei ole - mina võõrale ei anna!"

Vanapoiss kadus sedamaid. Sulane aga kordas jälle oma kutset, et keegi tuleks appi ta seitsme aasta palka ära sööma.

Kohe ilmus üks teine vanamehike. See oli palju vanem ja suure pika habemega.

Kui sulane küsimise peale oli kuulda saanud, et vanamees Taevataat ise on, vastas ta: „Sulle ma küll ei anna! Sind ma hästi ei tunne, aga olen sinust kuulnud - sina oled ju siitilma ja taeva peaperemees. Aga õiglane mees sa pole - ühele annad ülearu rohkesti varandust, aga teisele ei anna sa head kõhutäitki. Mõtle vaid! Ma olen seitse aastat teeninud. Kutsun nüüd kedagi vaest ka osa võtma sellest piskust, mis mulle toiduks on antud. Kohe oled sa kohal! Tahaksid sellestki oma osa saada, mis mõnele teisele hädasti vaja oleks. Sa võid minna, mina sulle küll ei anna!"

Nõnda siis läks Taevataat ära ning sulane kordas jälle oma kutset. Varsti tuli ta kutse peale veel üks mees. Kohe küsis sulane, kes tema on. Mees vastas, et ta on Surm. Sulane ütles Surmale: „Sinule annan ma hea meelega - sest sina oled õiguse tegija. Sa pole kunagi küsinud, kas keegi rikas või vaene on, vaid oled igalt poolt ühetasa oma osa võtnud. Sellepärast sööme ja joome siis ära nüüd selle, mis ma oma kauase teenistuse eest olen saanud!"

Sai söök söödud ja jook joodud, oli märjukese mõju mõlema pead soojaks teinud, nõnda et jutt ladusasti edasi kestis.

Viimaks küsis sulane Surma käest: „Ütle mulle, kuidas sa igalt poolt sisse pääsed, kui uksed ja aknad kinni on?"

Surm vastas: „See mul kerge asi! Näe, siia lähkrissegi pääsen hõlpsasti sisse!"

Silmapilk oli Surma suur kogu ta kõrvalt kadunud. Sulane vaatas lähkri sisse - ja Surm oligi seal sees. Kohe pani sulane lähkri suule prundi peale, lõi selle tugevasti kinni, võttis õlale ja sammus mere poole, et Surma ära uputada.

„Tahan sulle otsa peale teha, et sind viimast röövlit ja tülitajat enam ilma peal uitamas ei oleks!" mõtles sulane, ja sammus edasi kuni Võsu randa välja. Seal sidus ta paar kivi lähkrile paela külge ja lasi selle ranna ääres sügavale põhja vajuda.

„Noh, siin on sinu ots," mõtles sulane, ja läks oma teed.

Nüüd aga oli Surmast Simuna kihelkonnas Veneveres suur puudus. Seitse aastat kasvasid lapsed ja noored inimesed priskelt ning julgelt edasi, kuid vanad inimesed igatsesid suures hädas surma järele. Vanad raugad ootasid teda, saja aasta vanused ägasid ja oigasid ta järele: „Surm, kallis, armas Surm! - tule ometi ükskord ja päästa meid vaevast ära. Miks oled sinagi meid ära põlanud? Elu on meil halb ja tervis vilets, tule ometi, kallis Surm, ja vii meid oma riiki, rahupaika igavesele unele!"

Seitse aastat pärast seda, kui sulane oli Surma merre lasknud, leidsid Võsu ranna kalamehed kalda äärest ühe lähkri, mille lained olid sinna uhtunud. Mehed lõid prundi pealt ära, et näha, mis seal sees on. Lähkrist hüppas välja lahja kondine mehekuju - Surm ise! Tänas mehi ja tõttas kohe jälle oma endise töö juurde. Haaras veel ranna äärest heinaniitja käest vikati õlale. Lähkris oli nälg liha ta luude pealt ära kuivatanud ja selline näeb ta ka praegu veel välja.

Igatseb aga keegi rauk Veneveres surma järele, siis öeldakse ikka: „Ei tea, kas Surm on jälle lähkris."

  1. a
  2. b
  3. c
  4. d
  5. e
  6. f
  7. g
  8. h
  9. i
  10. j
  11. k
  12. l
  13. m
  14. n
  15. o
  16. p
  17. r
  18. s
  19. t
  20. u
  21. v
  22. z
  23. visas
 

Izmantošana nekomerciāliem mērķiem. Atsauce uz biedrību Ideju Forums obligāta.
e-pasts pasakas@pasakas.net 

Informācija grāmatu autoriem un tulkiem Mūsu draugi
Autortiesības © 2007 Biedrība Ideju Forums. Visas tiesības aizsargātas. Cube Systems – web dizains un izstrāde
  • Pasaku jaunumi
  • Pievienot Google