Pasakas.net

Pasakas

Igauņu valodā

Patiesība un Māns (Tõsi ja Vale)

Teicējs: Imbi Strenga

Samazināt teksta izmēru Palielināt teksta izmēru

Tõsi ja Vale läksid teed käima, mõlemel olid leivakotid ligi võetud. "Mis meie mõlemaid kotta lahti kisume, sööme enne sinu koti, pärast minu koti tühjaks," ütles Vale kavalal näol teise peale vaadates. Tõsi, kes midagi paha ei mõtelnud, oli selle nõuga täiesti rahul. Mõne päeva pärast sai Tõe kott ära tühjendud ja kord pidi teise leivakoti kätte tulema. Jah, see pidi küll nõnda olema, aga Vale ei annud teisele mitte suugi täit, sellepärast pidi ta tühja kõhuga edasi rändama. Viimati kippus ometi nõrkus peale, sest loodusele ei jõua keegi kaua vastu sõdida, kui ennast surmale ohvriks ei taha anda. Loodud sääduse järele päris ka meie Tõe kõht kõva käsuga rooga ehk muidu - sure.

Surmahirmuga palus ta kord veel oma sõbralt leiba. See aga ütles kindla sõnaga: "Ma annan sulle üksi siis leiba, kui sa oma mõlemad silmad lased peast välja pista." Vanasõna ütleb: "Häda ajab härja kaevu." Hädaga hüüdis ka Tõsi: "Pista siis, aga anna leiba!"

See hirmus tegu sai küll tehtud, aga Tõsi pidi tühja kõhtu niisama kannatama kui enne, sest Vale ei annud temale midagi. Teise palumise peale, et ta teda inimeste juuregi juhataks, võttis Vale tema käest kinni, talutas edasi, kuni ühe kiriku ja surnuaia juure jõudis. Siin juhatas ta teise surnuaia väravast sisse nende sõnadega: "Nüüd saadan ma sind ühte suurde linna, siin ehk leiad, mis sinu kõht nii väga igatseb."

Südamevaluga katsus ta surnurista, aga loodetud linna polnud kusagil. Küll tegi ta häält mitu korda, ei häält ega vastust polnud kuskilt kuulda. Viimaks leidis ta surnuaia luudekambril ülesse. Et selle ukse kinni leidis olevat, puges ta seina alla. Ta viimane lootus olli kadunud, ja ootas surma ja sealjuures ei tea kas minestuse või une kaissu langes.

Ärkades kuulis ta kaks kaarnat teineteisega vaidlevat. (Meie sõber Tõsi mõistis ka linnukeelt, nägu seda vanal ajal mitugi mõistnud.) "Tean küll, mis ma tean, aga ei räägi koguni!"

Teine jälle vastas: "Mina tean ka midagi, ära oma teadmise peale nõnda uhke ole, räägime oma teadmised teineteisele, saame mõlemad targemaks."

"Olgu nõnda," vastas teine kaarn, pühkis oma nokka ja hakkas peale.

"Küll need inimesed aga rumalad on, et nad küll endid targaks arvavad. Kui mitu pimedat on nende seas, aga ükski ei tea, et meie kiriku trepi paramat kätt kolmandama tuhvi nurgakivi all üks imelik muld seisab. Kes selle mullaga oma pimedaid silmi hõõrub, see saab terveks, kui ta neid veel kiriku all jões peseb. Aga nägu ma ütlesin, ega neist keegi seda ei tea."

"Hea küll!" vastas teine. "Nüüd tahan mina ka oma saladuse välja puistata. Praegu on meie kuninga ainus tütar suremise peal haige, aga need targad tohtrid lasevad teda tõesti ära surra, sest et nad õiget rohtu ei tea. Ja seal põlekski suurt kunsti olevat. Linna taga on üks suur kivi, kivi all allikas. Kui ta sest allikaveest juua saaks, saaks ta kohe terveks."

Kui kaarnad ära olid lendanud, ajas Tõsi ennast kõike jõudu veel kokku võttes maast ülesse, käsikaudu mööda surnuaia äärt edasi, kuni kiriku üles leidis, siis nimetud trepi nurgakivi alt mulda silmade peale hõõrus ja kivi jälle oma paika tagasi pani. Mures kaperdas ta ümber kiriku, mööda platsi. Õnneks tuli kirikumees kirikut puhastama pühapäeva vastu, see juhatas teda jõe ääre, kus ta oma silmad võis puhtaks pesta.

Rõõmsa ja tänuliku südamega vaatas ta nüüd jälle kena jumala ilma, sest ta silmad nägid jälle nõnda kui ennegi. Kui ta oma kõhtu hea inimeste juures oli täitnud, tõttas ta kuninga linna. Kõik rahvas olid seal kurvad ja rääkisid oma kuninga haigest tütrest, kes tohtrite arvamise järele vististi peab surema.

Meie Tõsi aga tõttas kuninga maja juure, laskis kuningale teada anda, et tema tahta kuningatütre terveks teha. Kuninga südames välkus jälle lootus, lubas Tõele poole omast varast, kui see tõeks peaks minema.

Tõsi võttis kaksteistkümmend tugevat meest, läks linnast välja selle nimetud suure kivi juure. Seal sai kivi ära veeretud, kus all selge allikas nirises. Allika seest võttis Tõsi selget vett, andis kuningatütrele sellest juua. Varsti sellepeale toibus kuningatütar ja küsis hulga aja pärast jälle süüa. Mõne päeva pärast oli ta üsna terve.

Kuningas täitis oma tõotust, andis oma poole vara Tõele, mis rahaga välja makseti.

Suure varaga läks Tõsi kuninga linnast välja, mitu hobust vidasid rahakoormaid. Tee peal tuli Vale temale vastu, aga kuidas pani ta imeks Tõe õnne! Ta küsis, kuida Tõde nõnda rikkaks saanud. Tõsi rääkis temale lühidelt ära, kuida kaarnad temale õnne jälgi juhatanud, kui ta, poolsurnud, luudekambri ääres uinunud.

Vale palus, et Tõsi ka tema silmad pidi pimedaks pistma ja [ta] surnuaida talutama. Et küll Tõsi vastu pani, siiski täitis ta viimaks teise tahtmist ning saatis teda surnuaia väravast sisse.

Valutava silmadega ootas ta kaarnade tulemist, mis ka varsti sündis. Esiteks vaidlesid kaarnad nõndasama tutval viisil kui ennegi, aga enne, kui nad oma teadmisi teineteisele hakkasid rääkima, ütles teine: "Ehk jälle mõni inime kuulab salaja meie juttu ja püüab omale sest õnne, nägu see viimati oli." Nad lendasid vaatama ümber luudekambri ja leidsid Vale seina äärest. Oh sa paraku! Pannid nad omad nokad töösse, virutasid nii kaua, kuni ta surnuks maha jäi. Sealt teda kirikumees pärast leidis ja teda maha mattis.

  1. a
  2. b
  3. c
  4. d
  5. e
  6. f
  7. g
  8. h
  9. i
  10. j
  11. k
  12. l
  13. m
  14. n
  15. o
  16. p
  17. r
  18. s
  19. t
  20. u
  21. v
  22. z
  23. visas
 

Izmantošana nekomerciāliem mērķiem. Atsauce uz biedrību Ideju Forums obligāta.
e-pasts pasakas@pasakas.net 

Informācija grāmatu autoriem un tulkiem Mūsu draugi
Autortiesības © 2007 Biedrība Ideju Forums. Visas tiesības aizsargātas. Cube Systems – web dizains un izstrāde
  • Pasaku jaunumi
  • Pievienot Google