Pasakas.net

Pasakas

Igauņu valodā

Putnu valodu pratējs (Linnukeelte oskaja)

Teicējs: Imbi Strenga

Samazināt teksta izmēru Palielināt teksta izmēru

Metsavaht lainud oma kahe peni - Musti ja Krantsiga -metsa. Kõndinud teine hea hulga aega metsa mööda ning heitnud ühe kuuse alla puhkama. Ülevalt kuuse otsast kuulnud mees visinat ja sosinat, vaadanud üles - üks uss üleval hakkas paluma: „Kulla mees, võta mind siit maha."

Mees vastas: „Ma ei julge sind maha võtta, sa surmad mu ära."

Siug vastu: „Ma ei ole uss, ma olen inimene. Üks kuri nõid on mind siia ussiks nõidunud. Kui keegi inimestest mind maha võtab, siis saan ma jälle inimeseks. Aita mind, ma õpetan sulle kõik linnukeeled selgeks. Aga sa ei tohi kellelegi ütelda, kust selle tarkuse said, ega sellest kellelegi isegi teada anda. Kui seda teed, siis sured ära."

Mees ajanud siis ühe ridva kuuse najale üles, seda mööda tulnud siug maha ja saanud inimeseks. Kadunud silmapilk ära. Metsavaht heitnud jälle kuuse alla pikali ja kuulnud, Musti ütleb Krantsile: Jää sina siia peremeest valvama, mina lähen koju - vargad tulevad vargile." Mees sai aru, mis koerad kõnelesid.

Nüüd teinud üks vana puu: „Kro-kro-kro-kääkst!" Mees mõistis, et puu palus kuuske: „Tule mu matusele, ma pean siit ilmast ära minema. Juure all on mul üks potitäis kulda ja hõbedat, ladva all on teine."

Kuusk teinud vastu: „Kroookst!" Mees mõistis: „Ei või tulla, mul on külaline võõrusel." Siis olnud veel üks „Kro-kro-kro-prantst!" - ja puu sadanudki maha.

Mees hakkas juurte all uuristama ja kaevama - tulnudki rahapott kulla ja hõbedaga välja. Kaevas sealt, kuhu latv kukkus, ja sai teise potitäie raha. Vedas koju nii palju kui jõudis ja oligi rikas mees valmis.

Metsavaht oli seni poissmees olnud. Nüüd võttis ilusa nooriku ja nad elasid rõõmsalt. Ta seletas naisele küll, kust oma rikkuse sai, aga seda ei ole ütelnud, kes juhatas.

Ükskord vaadanud mees aknast välja, näeb - varblased kanepis! Vana varblane ladvas, pojad all juurte juures. Vana varblane tegi: „Tsiu, tsiu, tsiu, tsiu!"' Mees mõistis, et varblane ütles poegadele: „Ullikesed, tulge latva, siin on terad!" Mees naeris selle peale.

Naine hakkas nõudma: „Mis sa naerad?"

Mees vabandama: „Ei midagi."

Aga mees oli varemgi mitu korda muhelenud, kui kuulnud, mis linnud või loomad kõnelesid. Naine hakanud peale ajama, muudkui: „Ütle ära, mis sa naerad!"

Mees küll vabandanud vastu: „Ei saa ütelda, ei saa seletada. Kui ära ütlen, siis ma suren." - Aga kus nüüd naine rahule jätab, käib nagu luupainaja mehele peale, muudkui: „Ütle aga!" ja „Ütle aga!"

Mees küsis: „Sa siis tahad, et ma suren?"

Naine ei uskunud seda.

Nüüd tegi mees lautsi endale ilusasti valmis, laotas lina peale, heitis sinna selili ja mõtles hakata naisele oma saladust seletama - et siis kohe sinnasamasse ka sureb. Just sel hetkel tuli kikas keset tare, tegi: „Kuk-kuk-kuk-kuk-kuu, kuk-kuk..." ja lõi tiibu kokku.

Mees saanud aru, et kikas ütleb: „Oi sa rumal mees! Mina saan oma kolmekümne kanaga hakkama, sina ei saa toime ühe naisega. Anna malka!"

Mees hüpanud üles, haaranud ahjuroobi, virutanud naisele mõne vopsu turja mööda ja ütelnud: „Kas saad lehmi lüpsma! Või sinu tühja pärast pean ma ära surema!"

Sellest ajast peale olnud naine vagane kui lammas ja elanud rahulikult. Nad elavat nüüdki veel, kui ära ei ole surnud. 

  1. a
  2. b
  3. c
  4. d
  5. e
  6. f
  7. g
  8. h
  9. i
  10. j
  11. k
  12. l
  13. m
  14. n
  15. o
  16. p
  17. r
  18. s
  19. t
  20. u
  21. v
  22. z
  23. visas
 

Izmantošana nekomerciāliem mērķiem. Atsauce uz biedrību Ideju Forums obligāta.
e-pasts pasakas@pasakas.net 

Informācija grāmatu autoriem un tulkiem Mūsu draugi
Autortiesības © 2007 Biedrība Ideju Forums. Visas tiesības aizsargātas. Cube Systems – web dizains un izstrāde
  • Pasaku jaunumi
  • Pievienot Google